Suveaeg on vööndiajast ühe tunni võrra hilisemaks nihutatud kellaaeg. Suveajale minnakse Euroopas märtsi viimasel pühapäeval kell 01:00 UTC (Eestis 3:00).
Suveaja kasutamist põhjendatakse loodusliku valguse ratsionaalsemast kasutamisest saadava elektrienergia kokkuhoiuga. Ekvatoriaalvöötmes suveaeg majanduslikku efekti ei anna ning seda seal ei kasutata.
Suveaja idee pakkus välja Benjamin Franklin 1784. Ta soovitas nõnda säästa küünlaid.
Esimest korda kehtestati suveaeg Saksamaal 30. aprillil 1916. Eestis mindi esimest korda suveajale 14. juulil 1917 (hiljem veel mõlema Saksa okupatsiooni ajal ja siis üle hulga aja 1. aprillil 1981). Tänapäeval kasutavad suveaega põhjapoolkeral Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid ning lõunapoolkeral Austraalia, Uus-Meremaa, Paraguai, Tšiili ja Brasiilia. Venemaa loobus 2011. aastal talveajale üleminemisest.
Eesti läheb suveajale üle märtsi viimasel pühapäeval kell 03:00 (01:00 GMT) ning kellaosutid tuleb nihutada ühe tunni võrra edasi.
Suveajale lähevad üle kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kuna siseturu ühtse toimimise huvides kehtib kogu Euroopa Liidus ühine kuupäev ja kellaaeg suveaja alguse kohta.
Suveaeg lõpeb oktoobrikuu viimasel pühapäeval kell 04:00 öösel (01:00 GMT) ning siis tuleb kellaosutid nihutada ühe tunni võrra tagasi.[1]
Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on osariike ja piirkondi, mis ei kasuta suveaega või kus elavad inimesed ignoreerivad kaks korda aastas toimuvat kellaaja muutmist.
Venemaal on suveaeg vööndiajast kaks tundi ees, sest Venemaa territooriumil kehtib dekreediaeg, mis lisab aastaringselt vööndiajale ühe tunni.
info Wikipeedia.
