Räägib poliitpagulane Savva Terentjev

“Kui mul olid mingid probleemid Venemaal, mida ma ei suutnud lahendada, siis pidin ju ära sõitma sinna, kus mul neid ei ole,” räägib noor poliitpagulane Savva Terentjev, kelle varjupaigataotluse Eesti juulis rahuldas.
2008. aasta suvel Venemaal Sõktõvkaris miilitsa kui sotsiaalse grupi vastu suunatud terava üleskutse eest korravalvureid linnaväljakul avalikult põletada kohtus aastase tingimisi vabadusekaotuse teeninud Savva Terentjev naudib Tallinna suve.

Tagantjärele ei paista ta oma radikaalse mendipõletamisüleskutse üle erilist uhkust tundvat, kuid oma arvamust Vene korrakaitsjate kohta pole ta siiski muutnud. “Politseiks ümber nimetatud miilits pole eriti muutunud. Neid palgatakse kogu aeg juurde ja kogu aeg kasvab ka nende toime pandud kuritegude arv.
Me ei teadnud Tallinnast õigupoolest mitte midagi,” ütleb Savva. “Oli muidugi tuttavaid, kes olid siin käinud, kuid ainult Nõukogude ajal. Valiku määras tegelikult Annale tehtud ettepanek esineda Tallinnas näitusega ja anda meistriklass. Selle taga oli Eesti kunstnik Viive Noor.”


Eestisse tuli Savva Peterburist, kus ta elas koos oma nukukunstnikust naisega umbes poolteist aastat. Neevalinnas sündiski avalikust tähelepanust väsinud ja organite jätkuvat meelepaha trotsinud noortel mõte kodumaa avarused maha jätta.
Jaanuaris sõitsid nad viiepäevase turistiviisaga Tallinna. Poliitilise varjupaiga taotluse andsid nad politseisse esimesel võimalusel, sest sellega ei olnud Savva sõnul mõistlik viivitada. “Oleks jäänud kahtlane mulje, et tulime siia alles ringi vaatama, kas ikka sobib meile Eestis või mitte.”
Taotlust vastu võtnud ametnikele jagub Savval vaid kiidusõnu: “Meid koheldi tõepoolest nagu oodatud külalisi ja see oli erakordselt meeldiv.”
Kohe pärast seda tuli hakata uut elu sisse seadma ning oodata Eesti võimude otsust. Oodata oli noortel muudki – kevadel sündis poliitpagulaskandidaatide perre poeg, kes sai nimeks Matvei.
Juuli keskel rahuldas politsei- ja piirivalveamet Savva Terentjevi, tema naise ja poja varjupaigataotluse.
Tunda on, et elame kultuuripealinnas
“Tallinnas ostsime korteri, olen sellega väga rahul,” kirjeldab ta uue elu sisseseadmist. “Mulle annab nüüd pisikese sissetuleku klaverimäng. Naine aga müüb juba Piiteris valminud nukke ja meisterdab neid juurde. Meile öeldi, et ajad pole Eestis praegu just kõige paremad, ja on imestatud, miks me just Eesti valisime. Praegu on igal pool sandid ajad, aga mis kasu oleks virisemisest! Kultuurielu meeldib mulle siin rohkem kui Peterburis,” ei väsi Savva uut kodulinna kiitmast. “Tallinnas mängitav džässmuusika on moodsam kui see, mida teevad Piiteri muusikud. Aga nagu sealgi, peavad ka siin alamakstud džässmuusikud lisa teenima teistsuguse muusikaga.
Laulupeo magasime aga maha,” tunnistab kultuurihuviline Savva kahetsustundega. “Jalutasin lapsega Kadriorus, kui korraga hakkas rahvariietes inimesi mööda voorima. Siis alles meenus, et pidi ju laulupidu tulema. Järgmisel korral saab kindlasti ära käidud.”

Koduigatsus ei vaeva
“Mu vanemad elavad Komimaal Sõktõvkaris. Nendega suhtlen Skype’i kaudu. Vanemad on pensionärid ja neile on seltsiks jäänud neljast vennast noorim. Ülejäänud on mööda ilma laiali – Moskvas, Peterburis, mina Eestis. Varsti tuleb siia külla mu ema, kel pojapoeg veel oma silmaga nägemata. Viie aasta pärast tekib meil võimalus taotleda juba alalist elamisluba, ja vist kaheksa aasta pärast võib juba mõelda kodakondsusele. Kõik küsivad keele kohta. Mulle meeldib eesti keel väga ja me ka õpime seda vähehaaval, kuid kahjuks pole siin piisavalt karme tingimusi keele õppimiseks,” muigab Savva.
“Kui ma Eestisse tulin, püüdsin rohkem inglise keeles rääkida. Ei tahtnud, et mind seostataks kohalike venekeelsetega. Sain suurepärase kontakti ning pärast seda võis ka vene keeles vabalt suhelda,” räägib ta. “Ma tean, et paljudes venelastes, kes siin elavad, on juurdunud
kinnisidee, et neid kiusatakse siin igal võimalikul juhul taga. Mina seda näinud ei ole ja kohati on tunne, et just venelased ahistavad siin eestlasi.”

JAGA POSTITUST SÕPRADEGA!

Leave A Reply