Forest Beasts | Slackline + intervjuu Jaan Roosega

Videos on näha slacklinereid Jaan Rooset ja Tauri Vahesaart, kaamera taga oli Märt Madison (MM Piksel). Saime võimaluse esitada mõned küsimused ühele maailma parimale slacklinerile, Jaan Roosele (kes on muideks turneetanud ringi ka koos Madonnaga).

Räägiks kohe alustuseks sellest videost. Ma pole varem näinud kuskil slackline videot sellises võtmes. Millest see inspireeritud on? Kust sellised ideed tulid?

Enamus Slackline-i harrastajad lähevad parki ning paigaldavad enda liini kahe puu vahele ja teevad neid samu trikke mida ülejäänud maailm. Meil Setomaal on veel natuke metsi alles ning metsas treenimine on tavaline trennikoht. Kahjuks meil pole soojustatud ning kukkumismattidega siseruume. Üks päev on liin ühes kohas, teine päev ei leia seda kohta enam üles ning paigaldad uute puude vahele ja jälle midagi uut. Osa ideid on 3 aasta tagusest ajast, kui pidin eksperimenteerima ning peale Jackie Chani’ga kohtumist temale saatma. Teine osa ideid, mida kasutasime, oli jäänud meil tegemata aasta tagasi Assassin’s Creed filmi võtetel. Kolmandaks, läksime Tauriga minu treening-metsa, kus ma tihti omapead trenni teen ning püüdsime kõikvõimalikke huvitavaid puid leida. Ideid oli rohkem ning puid puudu, sellepärast filmisime osa ka ilusates Piusa koobaste metsades. Ei piisa ainult huvitavast ideest, kui ei suuda seda huvitavalt jäädvustada. Oleme varemgi loonud maailmatasemel materjali, kuid paraku ennast filmimise stiilis. Kuna hea sõber Märt Madison (MM Piksel produktsioon) on ise osav Parkouri harrastaja, siis kutsusime tema jäädvustama, sest teadsime, et temaga oleks filmimine ladusam kuna ta teab väga hästi kuidas inimkeha õhus liigub. Leidsime, et ta saaks meie uue visiooniga ladusalt hakkama ning nii ka oli!

Eriti see “kolmetasandiline” kukkumine, kus kirvega liini läbi lõikasite. Mitu korda seda proovima pidite? Ja palju selleks liine rappima pidite?

Täpsemalt 2.5. korral tuli ära. Eelnevalt katsetasime sammhaaval erinevaid lõikeriistu ning tehnikat, seejärel lisasime ükshaaval trikke juurde kuni otsustasime, et lähme kindla peale välja tehes kogu kompoti. Kaks ja pool korda, esimene katse läks nässu ning iga restart nõudis tohutult aega kuna liinid tuli uuesti paigaldada. Teine katse läks alguses nässu, lõikasin kogemata ainult pool liini läbi. Liin oli kahjustunud aga endiselt pinges. Pidime olema kiired, ning kolmanda kvaliteetse võtte saime algusest lõpuni kätte. Hullumeelne. Reaalajas toimub see kõik nii kiiresti, et pole sekunditki nina nokkimiseks. Iga lõikamisega kaotasime umbkaudselt 30cm liinist. Enamus liine sai taaskasutada. Ainult üks tobe lõikamine oli – paigaldasime liini kehvasti ja kaotasime tervelt 50% liinist. Kokku tegime üle 15 lõikamise.

Tundub, et tänaseks päevaks oled sa jõudnud maailma tippu. Kogu selle aja jooksul, teel tippu, mitu suuremat vigastust sul olnud on? Milline neist kõige eredemalt meeles on?

Mitte ühtegi luumurdu! Ainult hambad tükkideks, kõõluste vigastused, kaela raginad, kriimustused – seda kõike olen korduvat kogenud. Viimane kõige eredam mälestus on viimane RedBull Airlines võistlus Itaalias. Hommikul trenni ajal suutsin ma kukkuda 10m kõrgusel õhkpadja kohal vastu liini nii, et momendiga tundsin hambatükke suus. Väga kurb moment. Kiirabiautos võeti ülejäänud liigsed hambatükid välja.

Pärast vigastust või kukkumist on tagasi sadulasse saamine sinu jaoks kerge või raske?
Pole eriti raske, sest ma ei lõpeta trenni. Kui üks jalg parasjagu ei toimi, siis teen teise jalaga. Nii ma olin planeerimata teinud maailmarekordi – salto ette jalgadelt jalgadele 109 korda järjest 25 minutit järjest, liinilt maha kukkumata ega astumata. Põhjus oli selles, et ma osalesin Tais olles rolleri õnnetuses ning sain vigastused, mis ei lubanud mul väga palju trikke teha, kuid ohutumad olid jalgadel trikid. Nii kasvas puudusest rekord. Samuti peale hammaste purunemist Itaalias õnnestus järgmisel päeval võtta võistlustel esikoht. Loodus tühja kohta ei salli, nii ka trennis. Nii sünnib loovus ja uued ideed. Kasutades enda keha ning ümbrust teistsugusel moel kui varem.

Kas ainuüksi slackline toidab ära või pead sa äraelamiseks millegiga veel tegelema?
Pean ootama :). Tegelikult olen siiamaani hästi vastu pidanud Slackline sportlasena ning suutnud pinnal püsida kõrvaltööd tegemata. Võtmesõna on pidev areng. Et täna võidan võistlust ei tähenda, et olen nüüd oma küla kuningas ning ei pea edaspidi midagi tegema.. maailm on väga kiiresti arenev ning uued harrastajad võtavad omaks väga kiiresti.

Kui noorelt sa selle alaga tegelema hakkasid ja kust sa üldse kuulsid sellest?
Olin päris vana – 18-aastane. Tegelesin parasjagu Parkouriga juba 5 aastat ning ühel Parkouri üritusel Põlvas, tuli kunagine maaletooja Foxberg OÜ, meile ehk ekstreemsetele poistele, tutvustama uut ala, et äkki võtavad alast kinni. Olin esimesel päeval nii usin, et olin ka edaspidi.

Kui nüüd mõni noor näeb seda videot ja tahaks ka teha selliseid trikke nagu sina, siis mida talle öelda? Kust ta alustama peaks? Või mida ta endalt küsima peaks?
Hea viis on ühendust võtta meiega MTÜ Vabadussport kaudu või kirjutada otse mulle. Tihti võib meid Tartus, Pärnus avalikult trenni tegemas näha ning paljud on alustanud nii, et tulnud ning proovinud meie juures. Kes eelistab üksildust, siis võib lihtsalt kirjutada ning uurida, kust saab soetada endale algaja komplekti. Kui sul on natukenegi tahtejõudu, siis ausalt öeldes õpib väga kiirest nii kõndimise, kui ka esimesed lihtsamad trikid. Endalt peaks küsima, et miks mitte proovida? Kindlasti on vale öelda, mida tihti kuulen – “Mul ei ole tasakaalu!” – siis sa ei seisaks jalul ega sõidaks rattaga.

JAGA POSTITUST SÕPRADEGA!