Üks artikkel noortest. Lugu ise siin.
Silma jäi hoopis üks kommentaar Ärbertilt, mis on järgmine:
“Mida-mida? Mikko juba rootsist mehelt tagasi vä, et siin segast paneb?
Mis see ka noortest teab? Ma räägin ise.
Kui ma olin laps, viisid vanemad mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde. Nende kooliks oli üks külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge.
Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid. Hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka tualettpaberit. Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev! Lisaks veel raiusid nad puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki kuna toiduaineid polnud saada, sest kõik saadeti kohe rindele. Vabal ajal jõudsid nad veel tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda, kus elas vähemalt
5-6 muldvana vanaema. Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ma aru ei saa.
Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui raske minul omal ajal oli!
Kuigi, …nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks… enda ümber praegust noorsugu nähes tuleb kõhedus peale! Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias! Mul on ebamugav seda öelda, aga ma pean: teie, tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda, mis teil on! Kui mina olin laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele raamatukokku ning tuhlama seal kataloogides ja raamaturiiulitel!
E-mailist polnud keegi kuulnud! Kui ma tahtsin kellelegi kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit läbi linna, vastumäge, keset talve ja tuisku, postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi rohkem, kuni minu kiri jõudis adressaadini!
Ma parem ei räägigi MP3-dest või Kazaast! Kui ma tahtsin saada muusikat, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles muusikapoodi ja varastama musti grammofoniplaate, riskides otse vastikute müüate silme all oma auga.
Või siis ootama terve päev, et saaks kassettmakile lindistada muusikat raadiojaamadest “Ameerika hääl” või siis BBC-st, kusjuures seda kõike segati KGB poolt! Ja saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGB-st veel hullem! Tahate veel kuulda raskustest?
Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie, võtta ja vaadata pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana, 25-aastase lõnguse juurde, kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri aastast 1955. Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja piirivalvurite spermast. Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale õhtul külla, riputas kaela mingi luigesuled, jõi end täis odavast portveinist ning näitas trofeena saadud saksakeelset Naiste Pesu Kataloogi 1935. aastast Hitleri pildiga kaanel. Ja kõik! Mingi muud pornot mul ei olnud! Ei olnud seksitelefone!
Polnud kõneposte, automaatvastajat! Kui ma kuskile helistasin ja seal oli kinni, pidin jälle ja uuesti helistama, kuni kellegi kätte sain. Ja ma ei kurtnud!
Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi mulle helistas, siis polnud mul õrna aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes! Vanemad mingi idiootse ülesandega, klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis teemat arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette!!! Pidin võtma toru ja riskeerima, mu daamid ja härrad!
Polnu mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie Playstation, polnud 3D graafikakaarte! Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25. aastaselt töö juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must-valge pingpong! 5×5 sentimeetrisel monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku. Kuid ma ei kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja, 8 tundi! Sel oli veel “Laevade pommitamine” ja “Asteroidide tulistamine”. Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest mängude tase oli “Suurmeister” ja taset muuta ei saanud. Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua kui murdusid sõrmed või said infarkti! Kõik see oli nagu tõelises elus!
Kinodes ei olnud tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene – perses! Filmi ei näinud üldse. Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm kanalit, mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest. Teil on 100 kanalit, on porno, 2 kanalit ainult golfi, 5 – teisi spordialasid, 2 – ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas!
Mina pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles. Ja kui ilmus TV, näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul! Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?!
Ma pidin ootama TERVE NÄDALA, et näha ühte viletsat multifilmi! Just nii! Ma räägin sellest juba terve tund! Te saate kõik liiga kergelt kätte!
Olen kindel, et te olete jalataldadest juusteni rikutud!
Te poleks 1970. aastal 5 minutitki vastu pidanud!”
