Mul on äärmiselt kahju sulle kirjutada. Ma pidin oma tüdruksõbraga siit ajast lahkuma, et sinu ja emaga stseeni ei tekiks. Ma olen Stacy’ga tõelise armastuse leidnud ja ta on nii kena. Aga ma tean, et te ei võtaks teda omaks kõikide nende keharõngaste, tätoveeringute ja liibuvate mootorratturi riiete pärast ja ta on minust ka oluliselt vanem. Aga asi ei ole ainult kires. Isa, ta on rase ka. Stacy lubas, et me saame väga õnnelikuks. Tal on oma järelhaagis-majake metsas ja terveks talveks küttepuid. Me unistame veel paljudest lastest. Stacy on avanud mu silmad ses osas, et marihuaana ei tee tegelikult kellelegi halba. Me hakkame seda ise kasvatama ja siis vahetame ecstasy ja kokaiini vastu.
Vahepeal aga peame palvetama, et maailmas leitaks AIDSile ravi, et siis Stacy saaks ka terveks. Ta väärib seda. Aga isa, ära muretse, ma olen 15 aastane ja oskan enda eest hoolitseda. Ühel heal päeval tulen kindlasti teile külla, et te oma lapselapsi näeksite.
Armastusega, Sinu poeg.
PS. Isa, loomulikult pole eelnev jutt tõde. Ma olen Tommi juures. Tahtsin sulle lihtsalt öelda, et elus on hullemaid asju kui minu kapi keskmises sahtlis olev lõputunnistus. Ma armastan Sind.
Helista kui on ok koju tulla 🙂
